Pistame päikese pokri

Kind­las­ti pole iga­päe­vast uudis­te­voo­gu jäl­gi­va­le luge­ja­le jää­nud mär­ka­ma­tuks lood sel­le koh­ta, kui­das käes­ole­va aas­ta esi­m­ese nel­ja kuu­ga on liik­lu­ses olu­li­selt roh­kem ini­me­si viga ja sur­ma saa­nud kui läi­nud aas­ta samal perioo­dil. Piin­lik tun­nis­ta­da, ent raud­teel aset leid­nud traa­gi­lis­te juh­tu­mi­te käsit­lusi luge­des tuleb sage­li meel­de üks ammu kuul­dud anek­doot ja nimelt. 

Mees näeb sõp­ra õhtu­hä­ma­ras later­na all mure­li­kult rin­gi käi­mas ja küsib, kas too on mida­gi ära kao­ta­nud? “Jah. Raha­ko­ti. Kusagil seal pidi see juh­tu­ma,” vas­tas sõber pime­da­le kõr­val­tä­na­va­le osu­ta­des. “Kui raha­kott seal kaot­si läks, siis miks sa seda siin otsid?” oli mees imes­tu­nud. “Siin on val­gem,” vas­tas sõber ja jät­kas otsi­mist.

Loo­mu­li­kult tee­vad traa­gi­li­sed juh­tu­mid mure­likuks ja sun­nivad otsi­ma vas­tust küsi­mus­te­le, miks see juh­tus, kui­das teha nii, et neid nii pal­ju ei oleks? Paraku jõu­tak­se aga sage­li järel­dus­te­ni, mis minu hin­nan­gul mit­te kui­da­gi ei aita kaa­sa nen­de vähe­ne­mise­le. Veel hul­lem — toe­ta­tak­se vale käi­tu­mist, tem­bel­da­des süüd­las­teks kol­man­dad, kaud­set kok­ku­puu­det oma­vad tegu­rid või osa­poo­led. Ise­gi päi­ke mõis­te­taks süü­di kui see vaid või­ma­lik oleks.

Alles hil­ja­ae­gu Raa­si­ku raud­tee­üle­sõi­dul toi­mu­nud traa­gi­li­se õnne­tu­se pea­miseks põh­ju­seks kujundas mee­dia koos mõne ise­ha­ka­nud eks­per­di arva­mu­se­ga — tõk­ke­puu puu­du­mise. Jät­tes tähe­le­pa­nu­ta veo­au­to­ju­hi tege­vu­se või siis tege­vu­se­tu­se. Ei olnud ju õnne­tu­se põh­jus­ta­jaks mit­te puu­duv tõk­ke­puu või röö­bas­tel sõi­tev rong, vaid konk­reet­ne isik või teh­ni­li­selt mit­te­kor­ras sõi­duk. Tule­ne­valt Liik­lus­sea­du­se §59 lõik 1 koha­selt peab juht raud­tee­üle­sõi­du­ko­ha­le lähe­ne­des ole­ma eri­ti tähe­le­pa­ne­lik ja sõit­ma sel­li­se kii­ru­se­ga, et tal oleks vaja­du­se kor­ral või­ma­lik sõi­duk suju­valt pea­ta­da.

Täna­seks on sel­ge, et veo­au­to­juht eiras seda nõuet. Kii­rus, mil­le­ga sõi­duk raud­tee­üle­sõi­du­ko­ha­le lähe­nes oli vales­ti vali­tud. Kui­das mõju­tas juhi poolt vali­tud sõi­du­kii­rust puu­duv tõk­ke­puu, selle­le vas­tust ei otsi­tud? Vas­tust ei otsi­tud, sest liht­salt tule­ta­tav vas­tus võtaks või­ma­lu­se tee­mat emot­sio­naal­selt käsit­le­da. Kuid just emot­sioo­nid anna­vad ju või­ma­lu­se luge­ja­te tähe­le­pa­nu või­ta. Mind ei ülla­taks kui Polit­sei-ja Pii­ri­val­ve­ame­ti poolt läbi­vii­dav kri­mi­naal­me­net­lus tuvas­tab veel tei­se rik­ku­mise — keh­tes­ta­tud liik­lus­kii­ru­se piir­mää­ra (70km/h) üle­ta­mi­ne. Kuid, mis me sel­le tead­mi­se­ga pea­le hak­kak­si­me? Süüd­la­ne on lei­tud — puu­duv tõk­ke­puu!

Üle­maa­ilm­ne sta­tis­ti­ka rää­gib fak­tist, et ca 50% sõi­du­ki­te ja ron­gi­de kok­ku­põr­ge­test toi­mub üle­sõi­tu­del, mis on varus­ta­tud tõk­ke­puu­de­ga! See­ga võib küll loo­ta, et teh­ni­li­sed vahen­did aita­vad meil õnne­tus­te arvu vähen­da­da, kuid ainult nei­le loot­ma jää­da ka ei saa. Otsu­se, mil­lal ja kui­das raud­teed üle­ta­da teeb ikka­gi liik­le­ja.

Jalg­rat­tu­ri­te­ga vii­ma­sel ajal toi­mu­nud juh­tu­mid raud­teel on aset leid­nud iga­ti kaa­sa­jas­ta­tud üle­käi­ku­del, mis on mär­gis­ta­tud ja nen­de­le pää­se­miseks tuleb läbi­da tur­va­ko­ri­dor nn sik-sak.

Mee­dias aval­da­tud arva­mus­test jäi kõla­ma, et kül­lap oli juh­tu­mi pea­miseks põh­ju­seks rat­tu­ri­te peas olnud kõr­vakla­pid, mil­le­st kos­tuv muu­si­ka liik­le­ja tähe­le­pa­nu haju­tas. Jäl­le­gi jäe­tak­se tähe­le­pa­nu­ta, et rat­tu­rid läbisid tur­va­ko­ri­do­ri ja jät­ka­sid rat­ta sel­jast maha tule­ma­ta raud­tee üle­ta­mist. See tege­vus on aga juba vas­tu­olus Liik­lus­sea­du­se §60 lõik 2‑ga, mil­le koha­selt ei tohi juht raud­teed üle­ta­da väl­jas­pool üle­sõi­du­koh­ta. See tähendab, et jalg­rat­tur võib üle­ta­da raud­teed üle­käi­gul vaid jala­käi­ja­na lüka­tes ratast käe­kõr­val.

Kõr­vakla­pid ja nen­dest kos­tuv muu­si­ka olid vaid üheks lisa kom­po­nen­diks, mis või­sid män­gi­da olu­list rol­li raud­tee üle­ta­mise ajal rat­tu­ri­te tähe­le­pa­nu haju­ta­misel.

Kui­gi me taha­me asju sage­li näha just nii nagu mei­le meel­dib, tuleb tun­nis­ta­da, et mõned sea­du­sed ja reeg­lid on keh­tes­ta­tud sel­leks, et me oma elu­ga hoo­le­tult rin­gi ei käiks.

Õnne­tus oma ole­mu­selt on juh­tum, mil­le ära­hoid­miseks kan­na­ta­nul ei ole või­ma­lik mida­gi teha. Raud­teel on vii­ma­sel ajal juh­tu­nud vaid üks selle­le tin­gi­mu­se­le vas­tav traa­gi­li­ne õnne­tus, kus rei­si­ron­gis huk­ku­nud ja vigas­ta­tud ini­mes­tel puu­dusid vali­kud. Üle­jää­nud Teh­ni­li­se Järe­le­val­ve Ame­ti poolt aval­da­tav raud­teeo­hu­tus­ala­ne sta­tis­ti­ka rää­gib aga juh­tu­mi­test, kus tähe­le­pa­nu haju­mi­ne, reeg­li­te eira­mi­ne vms on saa­nud kur­va jär­je. Valus on nii mõel­da, kuid enese pet­mi­ne ei vii meid ka edasi!

Reeg­li­na ei ole sel­lis­te traa­gi­lis­te sünd­mus­te menet­le­misel raud­tee-ette­võ­te­tel vaja advo­kaa­te, kes aitak­sid õig­lu­se jalu­le­sead­misel sea­dus­test abi lei­da ja oma sei­su­kohta­de eest seis­ta, sest raud­tee oma ole­mu­selt ei kuju­ta ohtu!

Oht­likuks tee­vad raud­tee üle­ta­mise liik­le­jad, kes seavad muga­vu­se kõr­ge­ma­le ise­en­da ohu­tusest!

Kui meie koh­tud lubaksid enes­te­le otsus­te lan­ge­ta­misel tugi­ne­da vaid inim­li­kel emot­sioo­ni­del, siis ei saa õigus­rii­gist enam kõne­le­da – õigus oleks pare­mal mani­pu­laa­to­ril.

Nii­siis oleks õigem kui eri­ne­va­te õnne­tus­juh­tu­mi­te kajas­ta­misel jätak­si­me emot­sioo­nid kõr­va­le ja kujundak­si­me oma arva­mu­sed fak­ti­de põhi­selt – nii valus kui see ka ei ole. Süüd­las­te otsi­mise ja näpu­ga näi­ta­mise ase­mel võibol­la peaksi­me hoo­pis rää­ki­ma oma­va­hel ning jäl­gi­ma mida ja kui­das me tee­me. Loo­me ju ühes­koos tule­vik­ku, kus me soo­vi­me tur­va­li­selt ela­da, sel­leks on aga vahest vaja aega lei­da, et lähe­das­te­ga mõtes­ta­da lah­ti meid ümb­rit­se­vad ohud ja või­ma­lu­sed neid maan­da­da.

Meie elu on meie enda kätes ja meil on vaba­dus otsus­ta­da, mida sel­le­ga pea­le haka­ta. Vaba­dus tähendab aga ka vas­tu­tust. See­tõt­tu oleks minu hin­nan­gul väga olu­li­ne täien­da­da uudis­lood fak­ti­de­ga, mis ase­taks uudis­lood õiges­se val­gu­ses­se ning sun­niks meid juh­tu­nud õnne­tus­test mida­gi kasu­lik­ku õppi­ma ja õigeid järel­dusi tege­ma.

 

Tamo Vahe­mets

Ope­ra­tion Life­sa­ver Esto­nia (OLE)
juha­tu­se esi­mees- tegev­juht