Pistame päikese pokri
Kindlasti pole igapäevast uudistevoogu jälgivale lugejale jäänud märkamatuks lood selle kohta, kuidas käesoleva aasta esimese nelja kuuga on liikluses oluliselt rohkem inimesi viga ja surma saanud kui läinud aasta samal perioodil. Piinlik tunnistada, ent raudteel aset leidnud traagiliste juhtumite käsitlusi lugedes tuleb sageli meelde üks ammu kuuldud anekdoot ja nimelt.
Mees näeb sõpra õhtuhämaras laterna all murelikult ringi käimas ja küsib, kas too on midagi ära kaotanud? “Jah. Rahakoti. Kusagil seal pidi see juhtuma,” vastas sõber pimedale kõrvaltänavale osutades. “Kui rahakott seal kaotsi läks, siis miks sa seda siin otsid?” oli mees imestunud. “Siin on valgem,” vastas sõber ja jätkas otsimist.
Loomulikult teevad traagilised juhtumid murelikuks ja sunnivad otsima vastust küsimustele, miks see juhtus, kuidas teha nii, et neid nii palju ei oleks? Paraku jõutakse aga sageli järeldusteni, mis minu hinnangul mitte kuidagi ei aita kaasa nende vähenemisele. Veel hullem – toetatakse vale käitumist, tembeldades süüdlasteks kolmandad, kaudset kokkupuudet omavad tegurid või osapooled. Isegi päike mõistetaks süüdi kui see vaid võimalik oleks.
Alles hiljaaegu Raasiku raudteeülesõidul toimunud traagilise õnnetuse peamiseks põhjuseks kujundas meedia koos mõne isehakanud eksperdi arvamusega – tõkkepuu puudumise. Jättes tähelepanuta veoautojuhi tegevuse või siis tegevusetuse. Ei olnud ju õnnetuse põhjustajaks mitte puuduv tõkkepuu või rööbastel sõitev rong, vaid konkreetne isik või tehniliselt mittekorras sõiduk. Tulenevalt Liiklusseaduse §59 lõik 1 kohaselt peab juht raudteeülesõidukohale lähenedes olema eriti tähelepanelik ja sõitma sellise kiirusega, et tal oleks vajaduse korral võimalik sõiduk sujuvalt peatada.
Tänaseks on selge, et veoautojuht eiras seda nõuet. Kiirus, millega sõiduk raudteeülesõidukohale lähenes oli valesti valitud. Kuidas mõjutas juhi poolt valitud sõidukiirust puuduv tõkkepuu, sellele vastust ei otsitud? Vastust ei otsitud, sest lihtsalt tuletatav vastus võtaks võimaluse teemat emotsionaalselt käsitleda. Kuid just emotsioonid annavad ju võimaluse lugejate tähelepanu võita. Mind ei üllataks kui Politsei-ja Piirivalveameti poolt läbiviidav kriminaalmenetlus tuvastab veel teise rikkumise – kehtestatud liikluskiiruse piirmäära (70km/h) ületamine. Kuid, mis me selle teadmisega peale hakkaksime? Süüdlane on leitud – puuduv tõkkepuu!
Ülemaailmne statistika räägib faktist, et ca 50% sõidukite ja rongide kokkupõrgetest toimub ülesõitudel, mis on varustatud tõkkepuudega! Seega võib küll loota, et tehnilised vahendid aitavad meil õnnetuste arvu vähendada, kuid ainult neile lootma jääda ka ei saa. Otsuse, millal ja kuidas raudteed ületada teeb ikkagi liikleja.
Jalgratturitega viimasel ajal toimunud juhtumid raudteel on aset leidnud igati kaasajastatud ülekäikudel, mis on märgistatud ja nendele pääsemiseks tuleb läbida turvakoridor nn sik-sak.
Meedias avaldatud arvamustest jäi kõlama, et küllap oli juhtumi peamiseks põhjuseks ratturite peas olnud kõrvaklapid, millest kostuv muusika liikleja tähelepanu hajutas. Jällegi jäetakse tähelepanuta, et ratturid läbisid turvakoridori ja jätkasid ratta seljast maha tulemata raudtee ületamist. See tegevus on aga juba vastuolus Liiklusseaduse §60 lõik 2-ga, mille kohaselt ei tohi juht raudteed ületada väljaspool ülesõidukohta. See tähendab, et jalgrattur võib ületada raudteed ülekäigul vaid jalakäijana lükates ratast käekõrval.
Kõrvaklapid ja nendest kostuv muusika olid vaid üheks lisa komponendiks, mis võisid mängida olulist rolli raudtee ületamise ajal ratturite tähelepanu hajutamisel.
Kuigi me tahame asju sageli näha just nii nagu meile meeldib, tuleb tunnistada, et mõned seadused ja reeglid on kehtestatud selleks, et me oma eluga hooletult ringi ei käiks.
Õnnetus oma olemuselt on juhtum, mille ärahoidmiseks kannatanul ei ole võimalik midagi teha. Raudteel on viimasel ajal juhtunud vaid üks sellele tingimusele vastav traagiline õnnetus, kus reisirongis hukkunud ja vigastatud inimestel puudusid valikud. Ülejäänud Tehnilise Järelevalve Ameti poolt avaldatav raudteeohutusalane statistika räägib aga juhtumitest, kus tähelepanu hajumine, reeglite eiramine vms on saanud kurva järje. Valus on nii mõelda, kuid enese petmine ei vii meid ka edasi!
Reeglina ei ole selliste traagiliste sündmuste menetlemisel raudtee-ettevõtetel vaja advokaate, kes aitaksid õigluse jaluleseadmisel seadustest abi leida ja oma seisukohtade eest seista, sest raudtee oma olemuselt ei kujuta ohtu!
Ohtlikuks teevad raudtee ületamise liiklejad, kes seavad mugavuse kõrgemale iseenda ohutusest!
Kui meie kohtud lubaksid enestele otsuste langetamisel tugineda vaid inimlikel emotsioonidel, siis ei saa õigusriigist enam kõneleda – õigus oleks paremal manipulaatoril.
Niisiis oleks õigem kui erinevate õnnetusjuhtumite kajastamisel jätaksime emotsioonid kõrvale ja kujundaksime oma arvamused faktide põhiselt – nii valus kui see ka ei ole. Süüdlaste otsimise ja näpuga näitamise asemel võibolla peaksime hoopis rääkima omavahel ning jälgima mida ja kuidas me teeme. Loome ju üheskoos tulevikku, kus me soovime turvaliselt elada, selleks on aga vahest vaja aega leida, et lähedastega mõtestada lahti meid ümbritsevad ohud ja võimalused neid maandada.
Meie elu on meie enda kätes ja meil on vabadus otsustada, mida sellega peale hakata. Vabadus tähendab aga ka vastutust. Seetõttu oleks minu hinnangul väga oluline täiendada uudislood faktidega, mis asetaks uudislood õigesse valgusesse ning sunniks meid juhtunud õnnetustest midagi kasulikku õppima ja õigeid järeldusi tegema.
Tamo Vahemets
Operation Lifesaver Estonia (OLE)
juhatuse esimees- tegevjuht